Vaatamata sotsiaalpoliitikale ei ole ükski riik suutnud täielikult vabaneda vaesusest. Mitmetes maades saab rääkida vaesuse olulisest leevendamisest, kuid mitte täielikust likvideerimisest.

Vaeseks nimetatakse inimest, kelle materiaalsed vahendid on ebapiisavad. Eristatakse absoluutset vaesust, kus inimese sissetulek jääb alla teatud minimaalset taste ning suhtelist vaesust.

Absoluutse vaesuse määratlemisel seotakse see elatusmiinimumi ja vaesuspiiriga. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis võimaldab tööjõu säilimist ja taastamist. Suhtelist vaesust on raskem avastada ning määratleda, kuna see võib väljenduda varjatud kujul.

Vaesuse kihtides eristatakse otsest vaesust (kuni 80% vaesuspiirist), toimetulekut ohustavat vaesust (81- 100% vaesuspiirist) ning vaesusriskis olevaid leibkondi (kuni 125% vaesuspiirist). Vaesuspiirist allapoole jäävad tavaliselt suuremad leibkonnad, kus on ülalpeetavate arv kõrge ning vaesuspiirist välja jäävad pigem väiksearvulised leibkonnad. Ehk siis loeb pere suurus; koosseis; perekonnapea vanus ja sugu; elamise piirkond ja haridustase.


Vaesus aga ei tähenda sugugi vaid elatusvahendite puudumist. Üha olulisemat rolli inimese heaolu hindamisel mängib grupikuuluvus, positiivsed sotsiaalsed sidemed ja aktiivne kaasatus ühiskonna ellu.

Sotsiaalne tõrjutus on tänapäevane mure ja hirm, mis takistab inimestel nautida heaolu ja olla õnnelik.
Frustratsiooni allikateks võivad olla näiteks keskkonna ja inimese sobimatus, ebapiisavate võimaluste olemasolu vajaduste rahuldamiseks, ebakõla nõudmiste ja võimaluste vahel, vältimatud hirmud.

Põhjused sotsiaalseks tõrjutuseks võivad olla:
töötus; kuulumine vähemusrühma; erivajadused; infrastruktuuride erisustest tingitud tõrjutus ja tulude ebavõrdsus.

Heaolu saavutamiseks on vajalik inimese ja riigi koostöö, sest vaid niimoodi on võimalik luua rahulolu ja õnnelik elu ühiskonnas.
Loe:
Vaesus Eestis