Klassikaliste riigiteooriate kohaselt peab riik tagama korra ja turvalisuse riigis, kaitsma oma kodanikke vaenlaste vastu ning kehtestama õigluse.

Varasematel aegadel vastutas kirik ja perekond sotsiaalhoolekande, tervise ja hariduse eest. Olulised olid kogukonna ning peresuhted. Riik ei sekkunud inimeste toimetulekusse ning see kohustus oli perekondade endi tagada.

19.sajandi lõpul - 20.sajandi algul laienesid riigi kohustused oluliselt. Hakati rääkima heaoluriigist.

Tänapäeval saab kõiki arenenud maid nimetada heaoluriikideks, kus eksisteerib sotsiaalpoliitika ja riigi sekkumine tulude ja kulude jaotamisse. 
Kuna turg ei suuda tagada kõigi ühiskonna eluks vajalike hüviste pakkumist soovitavas koguses kõigile ühiskonna liikmetele, on riigi valitsuse sekkumine vajalik selleks, et vähendada ebavõrdsust ühiskonnas ning tagada selline sissetulekute jaotus, mis tooks kaasa kõigi ühiskonna liikmete elatustaseme ja heaolu tõusu.

Heaoluühiskonda nimetatakse ka ülekandeühiskonnaks, mis tähendab seda, et riik kannab rahalisi ressursse üle ühest valdkonnast teise vastavalt reaalsele situatsioonile ning vajadustele.


Heaoluriik sekkub riigi majanduslikesse protsessidesse, et parandada oma kodanike toimetulekuvõimalusi, kaitsta neid ning tagada neile täisväärtuslikud ja kvaliteetsed elutingimused.
Lisaks klassikalistele funktsioonidele täidab riik sotsiaalseid ülesandeid ning reguleerib turgu. Majanduslike küsimuste kõrvale seatakse alati sotsiaalsed tingimused ning õiglus.

Heaoluriigi algne idee oli eelkõige tagada ühiskonna nõrgematele toimetulek. Sealjuures eeldati, et töövõimelised inimesed lisaabi ei vaja. Tegelikkuses ei ole situatsioon nii lihtne. Ka töövõimeline ja terve inimene võib temast mitteolenevatel põhjustel mingil hetkel riigipoolset abi vajada. Haigused, õnnetused, katastroofid, majanduslik ebastabiilsus jmt võivad raskelt mõjuda igale inimesele, mõjutada tema töövõimet ning elukvaliteeti.

Tänapäeval moodustab heaoluriigis enamuse nn keskklass, kes samuti riigilt stabiilset tuge ja sekkumist ootab. Algne süsteem toetada ühiskonna nõrgimaid enam ammu ei tööta. Abivajajate arvu tõusuga on riikide rahalised väljaminekud sotsiaalvaldkonda tõusnud kordades. Heaoluühiskonnast on saanud niisugune ühiskonnakorraldus, kus riigi pakutavaid hüvesid ja loodavaid rikkusi kasutavad kõik selle liikmed.

A. Giddens (sünd.1938) rõhutab vajadust liikuda seniselt traditsiooniliselt heaolupoliitikalt, mis tegeles tagajärgedega, edasi ennetavale tegevusele. Selle asemel, et ravida haigeid ning maksta ravikindlustust peaks riik propageerima tervislikke eluviise, julgustama ja nõustama töötuid ümberõppele, enesearendusele jne. Just selline mõtteviis on iseloomulik tänapäevasele heaolutemaatikale. Heaolu ei ole ainult materiaalne mõiste vaid ka psühholoogiline. Üleminekut ennetavale poliitikale nimetab Giddens positiivseks heaoluks, kus sotsiaalsed investeeringud inimese tervisesse ja tema võimete arendamine asuvad tähtsal kohal.


Heaoluühiskond kujuneb välja pika aja jooksul. Saksamaad võis lugeda heaoluriigiks juba aastatest 1880, Põhja -Euroopa riike 20.sajandi algusest alates,  Põhja Ameerikat aga alles 1930-ndatest aastatest alates.

Levinumad kolm riigi heaolumudelit G.Esping- Andreseni (taani sotsioloog, sünd.1947)  järgi: liberaalne, konservatiivne ja sotsiaal-demokraatlik.

Liberaalse mudeli põhiväärtusteks on indiviidi vabadus, inimõigused, võrdsed võimalused ja aus konkurents.
Siin peab riik looma ja säilitama inimeste motivatsiooni töö otsimiseks ja selle tegemiseks. Riik loob hea ettevõtluskeskkonna, soodustades nii majanduse kasvu ning arengut.
Liberaalsetele heaoluriikidele on iseloomulikud madalad maksud ja sotsiaalteenuste kõrge kaubastatus (näit.erasektori erinevad sotsiaalkindlustusskeemid).
Töölisklass on sõltuvuses riigist abirahade näol, mis on suhteliselt madalad. Näiteks USA, Suurbritannia, Austraalia.

Konservatiivse ja kõige vanima heaolumudeli põhiväärtusteks on stabiilsus ja järjepidevus. Eksisteerib sotsiaalne ebavõrdsus. Riik domineerib turu üle ning tööturg on pigem staatiline. Näiteks Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Itaalia. Riigid soosivad staatuslike privileegide ja erinevuste säilimist. Kirikul on tähtis roll, samuti traditsioonilisel perekonnamudelil. Inimese panus on tema töö ning see määrab ära tema heaolutaseme.

Sotsiaal- demokraatliku heaolumudeli põhiväärtusteks on solidaarsus ja sotsiaalsed muudatused. Riik sekkub turu toimimisse ning püüab tagada heaolu kõigile oma riigi kodanikele. Kõigil on õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust  ja arstiabi.
Esping -Anderseni väitel konstrueerib taoline ühiskonnamudel universaalse solidaarsuse hoiakutes heaoluriiki. Sotsiaal- demokraatliku mudeli omapäraks on seos töö ja heaolu vahel. Näitena Skandinaaviamaad (Rootsi, Norra, Taani).

Loe heaoluriikidest lähemalt:
the Welfare State
Social Welfare and Social Philosophy