Heaolu on sotsiaalteaduste üks keskseid teemasid, mille tegureid defineerides ja hinnates püütakse välja selgitada inimeste nii individuaalne kui kollektiivne heaolu. Eristada saab materiaalset, mittemateriaalset, sotsiaalset, vaimset heaolu, mis kõik hõlmavad üldise heaolu mõiste eirinevaid aspekte.
 
L.E.Harrisoni ja S.P.Huntingtoni
(2002) väitel on heaolu indiviidi, grupi või riigi võime pakkuda peavarju, toitu ja materiaalseid hüvesid, mis lubavad inimestel elada head elu vastavalt nende enda määratlusele. Heaolu aitab avardada ruumi inimeste südametes ja arvamustes, et nad saaksid elada emotsionaalselt tervet ja vaimset elu vastavalt oma eelistustele, ilma et peaksid eluks vajalike materiaalsete tingimuste pärast iga päev muret tundma.

Paljud majandusteadlased näevad heaolu kui tulude voogu, ehk siis isiku võimet osta kaupu või teiste poolt loodud väärtusi.

Heaolu on samas ka võimalusi pakkuv keskkond, mis parandab tootlikkust, mistõttu saab heaolu vaadelda ka kui varude kogumit, mille moodustavad looduslikud tingimused, riigi rahalised ressursid, inimeste poolt loodud kapital nagu ehitised, sillad, teed, telekommunikatsioon; institutsionaalne kapital nagu valitsusorganid, juriidiline kaitse, ettevõtted, teadmisressursid, inim- ja kultuurikapital.

Seega ei sisalda heaolu mõiste mitte ainult teatud seisundit või protsessi, vaid kindlasti ka vahendeid, millega midagi saavutada või muuta.

Individuaalne heaolu kui seisund eeldab sellist hetke, kus indiviidi kõik vajadused on rahuldatud, kuid reaalsuses ei ole seda mõistet nii lihtne kajastada, kuna lisaks vajadustele on inimestel ka soovid, ihad, unelmad, tujud ja palju muid aspekte, mille kas olemasolu või puudumine heaolu taset mõjutab.

Sotsiaalse heaolu loob individuaalsete heaolude kooslus, mida võime mõista ka kui kollektiivset heaolu. Erinevad sotsiaalsed grupid mõistavad ka heaolu erinevalt..

Tihti mõistetakse heaolu all vaid materiaalseid võimalusi ja tingimusi, ehk siis oluline on tarbitavate toodete/ teenuste olemasolu, nende hulk ja kvaliteet. Samas näitavad uuringud, et teatud materiaalsete võimaluste olemasolu piirist alates ei mängi nende võimaluste kasv enam nii olulist rolli inimese heaolu tõusus. Et seda vastuolu selgitada, tuleb vaadelda heaolu mõistet laiemalt ning lisada materiaalsete tingimuste juurde ka väärtused, elukvaliteet ning võimalused.


Mõistet "heaolu"
(ingl.k.well- being) võime vaadelda ka kui hüvangut (welfare; prosperity), rikkust ja rahulolu -  kui inimeste üldist heaoluseisundit, mis euroopaliku kultuuri traditsiooni põhjal põhineb heal tervisel, mugavatel elutingimustel, isikuvabadusel, ohututel töötingimustel ja tagatistel tööpuuduse puhuks. (Sotsiaaltrendid 3, 2004).


Heaolust saab rääkida tänapäeva arenenud ühiskonnas ja ka inimkonna üldist arengut saab vaadelda kooskõlas heaolu üldise arenguga. Üleminekul agraarühiskonnast industriaalühiskonnale omistati suuremat tähelepanu materiaalsetele väärtustele ning rahva heaolu võrdsustati just nende näitajatega. Erinevates ühiskonna arengustaadiumides kehtisid erinevad väärtushinnangud, nii ka erinevad arusaamad heaolust.

Suured muudatused heaolu mõiste tõlgendamises toimusid pärast Teist Maailmasõda (1939 - 1945), kui hakati senisest enam tähelepanu pöörama erinevate sotsiaalsete gruppide olukorrale. Materiaalsete väärtuste kõrvale tõusid mittemateriaalsed väärtused nagu kuuluvustunne, eneseteostus, rahulolu jne.

Väärtused väljendavad mingi mõiste positiivset või negatiivset tähendust inimese jaoks, kujundades nii inimese elustiili ja olemuse. Väärtused moodustavad inimese eelistuste kohaselt personaalse hierarhilise järjekorra, kus esireas on olulisemad ning tagapool vähemolulised väärtused. See hierarhiline järjekord ei ole püsiv ega jääv, pigem muutub see vastavalt inimeses toimuvatele arengutele ja muutustele.

M. Rokeach (1918 - 1988) jaotab väärtused kaheks: lõppväärtused ehk soovitavad seisundid  nagu sõprus, turvalisus, jõukus, tarkus, sotsiaalne tunnustus ja abistavad väärtused nagu püüdlikkus ja järjekindlus, julgus, ausus, abivalmidus, head kombed, viisakus, korralikkus, mis aitavad lõppväärtusi saavutada. Lõppväärtusi saame nimetada ka elu keskseteks eesmärkideks ja abistavaid vahenditeks, millega nendeni jõuda.

Väärtusteks võime lugeda: eneseteostus, loodushoid, majanduslik heaolu, naudingud ja lõbu, kohusetunne, sotsiaalse staatuse saavutamine, hoolivus ja lähedussuhted, tervishoid, usulised vaated, vaimne tasakaal, õppimine ja enesearendamine, ühtsustunne looduse ja/ või kõrgemalseisvaga. Inimese igapäevased tegevused peaksid seonduma tema väärtuste ja nendele vastavalt püstitatud eesmärkidega. Mida selgemad eesmärgid inimene endale seab, seda kindlamini ta ka nende poole liigub. Oluline siin on ka eesmärkide realistlik hindamine ning püstitamine. Liiga kõrged sihid võivad tekitada pikaajalise rahulolematuse, teotahte ja üldise heaolu languse. Realistlikud eesmärgid seevastu motiveerivad inimest järjepidevalt edasi liikuma ning järjest uusi sihte seadma ning nende täitmisest rõõmu tundma.

E. Allardt´i (sünd. 1925) järgi hõlmab heaolu mitmeid tasandeid, kuid eelkõige seisneb see inimese vajaduste rahuldamises. Toetudes Maslow´i vajaduste (vt. alapeatükk Maslow´i vajaduste hierarhia) hierarhiale, toob ta välja heaolu kolme komponenti

having (omamine) - sissetulek, toit, tervis, füüsiline keskkond

loving (kuulumine) - perekond, lähedased, suhted kogukonnaga, turvatunne

being (olemine) - eneseteostus, identiteet, väärtused

Vajadused seostuvad heaoluga, soovid õnnelikkusega. Juba Aristoteles on väitnud, et soov tuleneb arvamusest, mitte arvamus soovist - ehk siis tihti ihaldame (desire theory) midagi arvates, et see on meile hea, mitte vastupidi. Siia kuulub ka perfektsionism, püüdlus täiuslikkuse poole.

Loe lähemalt Allardt´i heaolu kolme komponendi kohta:
About Dimentions of Welfare by Erik Allardt 1973


Heaolu mõjutavad: individuaalsed tegurid nagu sugu, vanus ja haridus. Perestruktuurist tulenevad tegurid nagu pereliikmete arv, nende tervis ja töövõime, ülalpeetavate arv jne. Keskkonnast tulenevad tegurid nagu võimaluste olemasolu või selle puudumine, realiseerimisvõimalused. Kaasatus kogukonna ellu ja eneseteostus (A.Reinomägi 2006).

Heaolu olemasolu ja selle määratlemine, samuti heaolu mõõtmine on huvi pakkunud erinevate ajastute filosoofidele ja sotiaaltedlastele terves maailmas.

Kuidas siis ikkagi heaolu mõõta?

Uurimise ja mõõtmise teeb keeruliseks hindaja ja vastaja roll ja subjektiivsus. Kas hinnangu oma heaolule annab inimene ise või lähtub mõõtja vaid objektiivsetest teguritest. Kuna iga inimese hinnang oma heaolule on subjektiivne, saame individuaalse heaolu puhul rääkida subjektiivsest heaolust. Tegemist on inimesele nii olulise, nii personaalse ning samas väga suhtelise mõistega, mis igaühe jaoks meist võib tähendada erinevat:  elementaarseid esmaseid vajadusi, südamesoove ja ihasid, lennukaid unelmaid, turvalist elu, õnne, rikkust, tarkust jne.

Ülesanne:

Tutvu alljärgnevate materjalidega ning leia vastused järgmistele küsimustele:

1.Mida tähendab heaolu üksikinimesele?

2.Milliseid omadusi saame lugeda väärtusteks ning elueesmärkideks?

3.Kuidas on omavahel seotud individuaalne ja kollektiivne heaolu?

4. Kas saab eksisteerida individuaalset heaolu ilma kollektiivseta? Too näiteid.


 Well- being

 Elustiilid ja väärtused. Airi- Alina Allaste

Regionaalsed erinevused Eesti sotsiaalmajanduslikus arengus. Anneli Kaasa

Eesti elanike suhe loodusesse ja subjektiivne heaolu. Maaris Raudsepp