Paljud sotsioloogid (Diener 2003) defineerivad subjektiivset heaolu (SHO) kui inimese hinnangut oma elule kas tervikuna või selle valdkondadele eraldi. Hinnangule lisanduvad emotsionaalsed komponendid nagu positiivsed ja negatiivsed tunded ja meeleolu.

Seega näeme, et subjektiivne heaolu (SHO) väljendab väga erinevaid aspekte inimese elus: materiaalsete, sotsiaalsete ja psühholoogiliste  vajaduste rahuldamise astet, sotsiaalse keskkonna ootusi ja nõudeid, inimese personaalseid iseärasusi, maailmavaadet, suhtumisi ja soove - ühendades nii kognitiivse (rahulolu), emotsionaalse (õnnelikkus) ja globaalse (elukvaliteet) aspekti.

R.Veenhoven (sünd.1942) väidab, et afekti signaalid (positiivsed ja negatiivsed emotsioonid) tavaliselt domineerivad ning seetõttu on inimese hinnangud alati seotud emotsioonidega. Tema väitel on õnne ja rahulolu leidmine suurem riigis, mis on jõukas, kus austatakse isikuvabadusi, eksisteerib tolerants ning õigus haridusele ja tööle.

Heaolu kognitiivsete käsitlustega püütakse selgitada, millised tunnetustegurid (mõtted, mälestused, arvamused, suhtumine) tekitavad heaolu tunde. Käsitlus toob välja järgmise väite: viis kuidas inimene tunnetab maailma ja seda enda jaoks mõtestab, määrabki selle isiku heaolu taseme. Ehk siis võib inimene teadlikult endale selgitades ja mõtteid kontrollides ümber hinnata oma heaolu.

Varasematel aegadel räägiti rohkem õnnest ja õnnelik olemisest, loodi erinevaid õnneteooriaid ja  püüti mõõta, kui õnnelikud inimesed ikkagi on. Seda püütakse ka tänapäeval, kuid kuna õnn on väga erinevalt mõistetav ning tõlgendatav, kasutatakse üha enam mõistet "subjektiivne heaolu". Osa teadlastest kasutab SHOd väljendamaks õnne, teised mitte - siiski on need kaks mõistet omavahel tihedalt seotud ning tihti ka kattuvad.

SHO uuringuid on teostatud juba aastatest 1960, kuid algselt keskenduti vaid heaolu ja õnne kirjeldamisele. 1967 kirjutas W.Wilson esimese ülevaate SHOst, kirjeldades õnnelikku inimest kui noort, tervet, hea haridusega, hästi tasustatud, ekstravertset, optimistlikku, muretut, usklikku, abielus, kõrge enesehinnangu, moraali ja intelligentsusega isikut. Hiljem lisati heaolu uuringutele mitmeid tegureid nagu temperament, eesmärgikindlus, sotsiaalne võrdsus. SHO suhestatakse nii isiklike eesmärkidega, rahulolu, enesehinnanguga, sotsiaalse võrdlusega kui ka sissetuleku ja vanusega, religioossuse, soo ja tervisega (Kidron 2007).

Levinud on arvamus, et hinnates iseenda personaalset heaolu, inimene vähemal või suuremal määral võrdleb end teatud standardite ja teiste inimestega.

Sotsiaalse võrdluse (social comparison) idee lähtub mõttest, et inimesed on õnnelikumad, kui neil läheb teistest paremini ning õnnetud kui neil läheb teistest halvemini. Siiski on selline teooria vaid üks paljudest võimalikest, sest uuringud näitavad, et inimene ei rahuldu vaid võrdlusega, vaid lisab sellele ka palju teisi aspekte. Sotsiaalse võrdluse efekt on suurem, kui see on seotud inimese esmaste eesmärkide ja väärtustega. 

Aineline heaolu loob aluse selleks, et inimesed tunneksid rõõmu elust endast, olemata pidevalt mures oma elutingimuste pärast. E. Allardti käsitluse kohaselt hõlmab elatustase kõik selle hädavajaliku, mis inimesel eluks vajalik on: sissetulek, eluase, töökoht, haridus, tervis. Elukvaliteet sõltub aga sotsiaalsetest suhetest, staatusest, vaba aja tegevustest ja eneserealiseerimisest.

SHO sõltub inimese väärtushinnangutest ja ootustest. Need omakorda sõltuvad inimese vajadustest, tõekspidamistest, haridusest ja silmaringist, harjumustest, elukäiku mõjutanud põhjusest või muudatustest. Arenedes ja vaimselt kasvades muutuvad inimese vaated elule, muutuvad väärtused ja tõekspidamised. Tihti seostub rahulolu inimese eneseteostuse ja elu eesmärkide täitmisega.

Loe: Subjective Wellbeing

The Structure of Subjective Wellbeing

Objektiivse heaolu alla kuuluvad füüsiline heaolu - füüsiline tervis (suremuse statistika),  matriaalne heaolu - sissetulek; sotsiaalne heaolu - kaastus/ tõrjutus; emotsionaalne heaolu - depressioon, vastupanu haigustele, meeleolu; aktiivsus ja areng - haridus, töö, puhkus ja vaba aeg.


Psühholoogilise heaolu alla kuulub inimese vaimne tervis: toimetulek, autonoomsus, positiivsed suhted, elu eesmärk, isiklik kasv, enese mina aktsepteerimine.
Tervis ei ole ainuüksi füüsiline seisund ning haiguste puudumine, pigem võib mõistele läheneda holistiliselt ja ühendada see keha, hinge ja vaimu kooskõlaks ja harmooniaks.
Psühholoogiline heaolu näitab, kuivõrd on inimene valmis eluga hakkama saama, elueesmärke püstitama ja nende suunas tegutsema. Samuti näitab see, kuivõrd inimene ennast aktsepteerib ja suudab iseseisvaid otsuseid vastu võtta (Pulver 2005).

Loe lisaks: Subjective well- being: three decades of progress by Ed Diener


Ülesanne:
mõtiskle loetu üle ning püüa välja selgitada sinu enda subjektiivne heaolu ning tegurid, mis seda mõjutavad.