Igal inimesel on oma elamise viis ja see sõltub eelkõige tema eelistustest, võimalustest, harjumustest ja siis veel paljudest muudest erinevatest faktoritest.

Elustiil ja elulaad on mõisted, mida tihti omavahel segi aetakse.
Tavaliselt kannab inimese elulaad keskkonnale, sotsioloogilisele grupile ja ajastule omaseid tunnusjooni ning elustiil peegeldab isiku personaalseid omadusi ja eripära.

Sotsioloogia üks rajajaid Max Weber (1864 - 1920) rõhutas, et elustiilid põhinevad nii päritolul, väärtustel, haridusel, moraalitunnetusel jt teguritel. Elustiili võib vaadelda kui toimetulekustrateegiat, mille inimene kas kujundab ise või võtab üle selleks, et ühiskonnas edukalt hakkama saada.

A.Adler (1870 - 1937) kui üks esimesi selle mõiste kasutusele võtja, arendas välja kontseptsiooni inimese arengust, tema elu eesmärkidest ja neile vastavast elustiilist. Adleri kontseptsiooni kohaselt on inimese ülim eesmärk harmoonia saavutamine oma elu ja ümbritseva vahel. Iga üksikisiku elustiil peegeldab tema suhtumist ümbritsevasse, tema iseloomu ning eelistusi. Adleri väitel puutub inimene oma elus kokku peamiselt kolme liiki probleemidega, mis seonduvad töö, sõpruse ja armastusega. Elu eesmärkide seadmine ning nendega kooskõlas elamine on Adleri teooria kohaselt pidev loominguline protsess (Kidroni vahendusel).

Elustiil väljendab inimese enesehinnangut ja väärtusi. Aga ka tarbimisharjumusi, ajakasutust, suhtumist tervisesse, loodusesse ja ümbritsevasse. Elustiili mõjutavad nii linnastumine kui sotsiaalsesse gruppi kuulumine või mittekuulumine. Sellega seondub identiteet, mis moodustab olulise osa inimese minakontseptsioonist (teadmine iseendast: kes ma olen ja kuhu ma kuulun).
Identiteeditaju kujundab inimese suhtumise ümbritsevasse, mõjutab aga ka isiklike eesmärkide püstitamist. Samastumispüüd võib muutuda eesmärgiks omaette.
Rahvuslik identiteet ühendab endas kodumaa, ühise keele, ajaloo, kultuuri, traditsioonid ja väärtused.

Elustiil on individuaalne või grupiviisiline eluviis, millega erinetakse sama elulaadi kandjatest. Erisused väljenduvad käitumises, vaba aja kasutamises, riietumises. Näide: subkultuurid.
Subkultuurid ehk allkultuurid on omanäolise käitumise ja harjumustega inimeste ühendused või liikumised, mis võivad põhineda ühisel usul, harrastustel või hobidel (hipiliikumine, punk, New Age, fännklubid, kehakultus jt).

Rahvusvaheline teadusprogramm V.A.L.S. ( Values, Attitudes and Lifestyles ) on välja töötanud elustiilide tüpoloogia (põhineb A. Mitchelli uurimusel), mis põhineb neljal suurel kategoorial, mis omakorda jagunevad üheksasse alaliiki. Need kategooriad ei ole püsivad, inimene areneb ja liigub oma elu jooksul ühest kategooriast teise, ühelt tasandilt teisele.

Loe lisaks: V.A.L.S.
 

Elulaad eristab ühe ühiskonna või kultuuri piires klasse, kihte või sotsiaaldemograafilisi rühmi (töölised- teenistujad, mehed - naised, vanad - noored).
Kriteeriumid, mis määravad inimese ühte või teise elulaadi kategooriasse paigutumise on ühiskondlik positsioon, juurdepääs võimule. Tähtsat rolli mängib sotsiaalne staatus, mis ei tulene ainult majanduslikest näitajatest, vaid oleneb ka inimese päritolust, haridusest, religioonist, väärtushinnangutest ja -normidest.
Elulaad ei iseloomusta mitte niivõrd inimest tema personaalsel tasandil, kuivõrd just ühiskondlikust tasandist lähtuvalt, lisades siia ka iseloomulikku kehtivast ajastust, ühiskondlikust korrast, kultuurist ja traditsioonidest.
Elulaad on kindlas seoses elustiiliga, mõjutades teineteist vastastikku.

20.sajandi keskpaiku sotsiaalsete rühmade erinevused vähenesid, kuna ühtlustus üldine tarbimine ja elukorraldus. Vahe linna ja maa vahel vähenes, samuti vähenes vahe rikaste ja vaeste vahel. Tekkis rohkearvuline keskklass. Üldise majandusliku arenguga tõusis üldine heaolu, tuues kaasa ka masstootmise, massikultuuri ja massimeedia.


Loe: Elulaadi tüübid ja meediakasutus. Annika Nigul, 2004